Merikas märtsis
Kui pühapäeva hommikul ärkasin, siis esimese asjana viskasin pilgu mere ilmaennustusse. Oli just hetk mil tuul tundus hea, kuid juba mõni tund hiljem järsult tugevnema pidi. Väga kaua ei mõelnud, korjasin kodinad kokku ja auto peale ning uhasin mere äärde. Esimene püügipaik kuhu jõudsin loopisin ehk tunnikese ja minema sealt. Kala polnud lihtsalt kodus. Ei viitsi mina teda ootama jääda. Teise püügipaika jõudes nägin autot ees ja kalameest just auto juurde tulemas. Vestlesime pisut… oli tunnikese loopinud ning plaanis teise kohta sõita tol hetkel. Kala ei olevat kohanud. Otsustasin siiski ise ka selle koha järgi proovida kui olin sinna juba sõitnud. Tuul tundus väga okei veel sel hetkel. Sumasin merre, ukerdasin kivi otsa ja pilduma. Oli vist teine vise kui käis mats ja kala taga. Kerisin välja paar senti alla mõõdu hõbedase, lasin tagasi. Veel 2-3 viset teisele poole ja tundsin jõulist tõmmet ning väga korralik kala taga. Samal hetkel aga rulli pidur ise maha läks. Sain vaid kerimise nupuga vasta näppe kui kala mere poole minema kihutas. Kui rullinupu uuesti pihku sain ning liini kärmelt tagasi poolile kruttisin oli aga kala landist juba vabanenud. Ptui krt. vandusin. mis muud. Tuul aga samal ajal silmnähtavalt tugevnes ning laine suureks kerkis. 
Kivi peal seismine muutus juba päris keeruliseks, tuli kärmelt tegutseda. Järgnesid mõned visked teises suunas kui tundsin jälle seda mõnusat matsu ja kala raskust. Ei olnudki teda kerge kätte saada suurte lainete ja kivide vahel koperdades aga kätte ta sain. Viisin kala auto juurde, mõned fotod mälestuseks, kerge hommikueine ning marssisin ikka merre tagasi et veel kogeda seda ärevat tunnet mis meid mere äärde ajab. Tagasi jõudes olid olud veel hullemad kui enne. Oli näha et ka vesi oli pisut sogasemaks muutunud ning vetikat hõljumas. Siiski ma ronisin nii kaugele kui kannatas ja vise… põmm kala kohe taga. Üsna kaugelt tuli külge, kerisin juba mõne meetri peale ära korralik kala kui järsku lihtsalt liin purunes ning kala koos landiga mere poole uhas. Vot see oli paha! Ilmselt nühkis eelmine kala kivide vahel liini läbi. Ukerdasin kaldale, sidusin uue landi külge ja tagasi. Võttis ehk 10 mintsa see ärakäimine. Peale seda kannatas veel teha 4-5 viset kui mõistsin, et selleks korraks pidu läbi on. Vetikat tõmbas iga viskega landi külge. Sain veel tunda ühe kala äramineku ning loobusin ja koju ära sõitsin. Oli kena, põnev hommik sellegi poolest.
