Mõned landid jõekale vanadest aegadest. Osad neist veel alleski, et oleks mida meenutada. Ei raatsi neid enam püügil kasutada. Havid neelavad ära või siis jõesügavikku takerduvad. Varasemalt talvisel püügil tihti plekklanti kasutasin. Hetkel ikka vobleri kasuks otsustan.
Selliseid asjandusi võib vahel jõgedest välja korjata. Tahaksin näha kellel kruvid sedasi logisevad, kuid ei ole neid otseselt kohanud. Võipala hiilivad ööpimeduses ja ei tahagi oma nägu näidata. Ilmselt miskid saamamehed kes spinninguga püüda ei mõista või lihtsalt ei viitsi ja loodavad sedasi kerget saaki.
Ka nii võib juhtuda õhtuhämaruses kui väsimus kallal. Endal juhtunud mõned korrad. Ühel neist pidin külastama kiirabi kuna üksi hakkama ei saanud. Veel järgneval korral tuli appi kohalik trakorist kes leidis oma tööriistakastist vanad roostesed tangid mis olid suuresti abiks tol korral. Eriti hull lugu on siis kui kala närib ning omal jõul kuidagi hakkama ei saa.
Selle kalakese tabasin kunagi aastaid tagasi. Päris kahju oli temast aga vabastasin ta tol korral. Ehk ei oleks pidanudki. Kas jäi ta sedasi elama, kui kauaks? Ilmselt oli ta pääsenud mõne veelooma käest. Kahju et niiti, nõela kaasas polnud... oleksin kinni õmmelnud.
See isalõhe vedeles ja mädanes sügisel jõe ääres. Palju ei puudunud kui oleksin talle peale astunud. Korralik kala spinnamehele kire rahuldamiseks. Ei oska arvata kuidas ta sinna sattus, kes ta ära kaotas. Väliselt täiesti terve paistis. Ilmselt loom teda sinna ei vedanud. Kui siis ehk keegi inimloom ta kiirustades ära kaotas. Võipala liialt pime oli või lihtsalt kiire tal järsku hakkas.
